Ekraanisõltlastest lapsevanemad

Sel aastal olen teinud enamjaolt koostöösid peredega kes otsivad hoidjat reisidele kaasa. Lapsi peredes on üks kuni neli ja vahel lisandub reisi jooksul külalislapsi. Üha enam jääb mulle silma, et ei taheta ja kindlasti pole vale väide kui ütlen, et ei osata midagi oma beebide ja väikelastega teha. Kõige kurvem on vaatepilt kui last üritatakse vaigistada ekraaniga. Pannakse tahvelarvutist või telefonist mingi asi beebile/lapsele mängima ja kogu lugu. Eriti õõvastav on minu jaoks vaatepilt kus ekraanihoidja on ostetud vankrile. Ekraani põrnitseva laps on mingisuguse ebareaalselt kiiresti virvendavaga tuimaks tehtud ning ümbritsev on tema jaoks liiga aeglane. Vanemad kes väidavad, et ekraan arendab nende last on üldjuhul ise nutisõltlased ning ei oska nö vaba hetke kuidagi muudmoodi sisustada kui telefoni näppides.

Matt Haig on kirjutanud raamatu "Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta" ja räägib oma läbipõlemisest ja sellest kuidas ekraanid temas tegelikult tekitasid ärevushäireid ja depressiooni. Mida vähem ta ekraane kasutas seda parem. Samuti räägib sellest kuidas mõjutavad ekraanid tema suhteid laste- ja naisega.

Tsiteerin ühte head lõiku raamatust, mis käib väga paljude vanemate kohta:

Andrea: "Matt, tule internetist ära"

Matt: "Ma üksnes vastan ühele e-kirjale."

Andrea: "Ei. Sa valetad."

Matt: "Hüva. Ma olen Twitteris. Aga siin on üks küsimus, mida ma pean selgitama."

Suurel hulgal vanematel on igapäevane tegelikkus kus noomitakse teineteist ekraani kadumise pärast. Seda esineb rohkem kui me ettegi oskaks kujutada. On neid peresid kus olen appi kutsutud tegelema ekraanisõltuvuses lastega, kuid tegelikkus on hoopis see, et kõige suuremad sõltlased on lapsevanemad. Kui olen jäänud peredele appi, teeme plaani ja prioriteet minu puhul on, et kõik kes tulevad koju panevad telefonid välisukse juures olevasse kaanega karpi. Esimene ülesanne on juba sedavõrd kontimurdev vanemate jaoks, et maja ees istutakse autos ja näpitakse telefoni, kuigi minu aeg on juba selleks päevaks läbi saanud.

Harvad pole juhud, kui vanemad näitavad koduvisiidil teineteisele näpuga, kes rohkem telefonis aega veedab. Kui jõuame vestlusega ekraanidest haripunkti, võivad pinnale kerkida seni maha vaikitud probleemid, mis vanematel on tekkinud seoses teineteise nutiseadmete tarbimisharjumustega.

Öö on magamiseks, kuid ekraanisõltlastel on telefon voodi kõrval ja kindlasti pole see hääletu (kes teab, mis olulisest võib ilma jääda). Selle kõrvalmõju on aga see, et hommikul ollakse väsinud. Kvaliteetne uni ei tule kiiresti ja ajul kulub aega väljalülitumiseks, tekivad unehäired ekraanide valgustuse- või helisignaalide tõttu. Puudulik uni võtab klassikaliselt hommikul oma lõivu, ärrituvus üldiselt ja sageli lastele suunatud vihahood.

Ausalt öeldes pole mul selle vastu midagi, kui vanemad otsustavad, et nende ekraanides leiduv on olulisem kui kodus ootav laps, kuid kui sa tuled koju ja kõik telefonid (üldjuhul on neid rohkem kui üks), tahvelarvuti ja sülearvuti on omavahel ühendatud mis tähendab, et näiteks e-kirja teavitus/sõnum tuleb kõigisse seadmetesse ning kõik seadmed on pandud maksimaalse heli peale, siis see on minu (see ongi minu isiklik arvamus) arvates selge märk ekraanisõltuvusest ja ärevushäirest. Kui sa ei suuda isegi kodus mõnda tundi oma perele pühendada, miks sa siis üldse vaevusid kontorist ära tulema? Koju jõudes ei torma sa lapse juurde kes nutab tähelepanu järele, kuid iga piiksu ja telefoni helina peale tormad ka vannitoast või wc-st välja, et kõige esimesena telefonis toimuvale reageerida. Kindlasti ei saa see tobe video mille keegi just saatis jääda ilma kohese vastuseta. Vot see ajab mind tegelikult hulluks ja nõuab suurt pingutust, et ma ei kaotaks enesevalitsust ega ütleks väga halvasti!