Ekraanisõltuvus ja selle tagajärjed beebide ning väikelaste seas

Eestis üheks kodukülastuste põhjuseks olid ekraanisõltlasest beebid ja väikelapsed või oleks õigem öelda nende vanemad. Pered, kes mind enda juurde kutsusid, olid tegelikult oma probleemist teadlikud, kuid mitte sellise nurga alt kuidas mina seda nägin. Minu koduvisiidi eesmärk ei olnud kedagi süüdistada või näpuga näidata vaid hoopis näha nende 2-3 tunni jooksul mis kodus toimub ning jooksvalt välja pakkuda lahendusi. Süütunne vanematel on juba piisavalt suur ning samas abi ka otsida ei oska ja ei tea kas peaks. Minu üks lemmikuid oli hetk kui palusin näidata kuidas on laste mänguasjad organiseeritud ja millised on minu poolsed soovitused elu kergemaks muutmisel. Tegime kohe vanematega algust mänguasju sorteerides ning rääkides sellest mis tekitab segadust lapse toas ja pahameelt vanemates. Segadust tekitavad mänguasjad ja raamatud, millel puudub oma koht. Kuidas siis üks pisikene inmene peaks teadma kuhu neid panna kui lapsevanem pole asjale asukohta tekitanud. Kas sinu väikelaps tegelikult räägib inglise keelt? Istusime laua taha ja küsin lapselt eesti keeles; "kas soovid kooki (2 aastane)?" Vastuseks sain; "blue" (inglise keeles sinine). Pidin vanemaid kurvastama, sest nende laps ei rääkinud inglise keelt vaid ütles üksikuid sõnu teadmata mida see tegelikult tähendab. Minu jaoks oleks laps rääkinud inglise keelt sellisel juhul kui me oleksime pidanud vestluse, kuid seda ta ei osanud, sest koduseks keeleks mõlemi vanema poolt oli eesti keel. Samuti puudus või oli väga puudulik eakohane eesti keel. Vanematel oli kaheti tunne, et vaata mu laps räägib inglise keelt, kuid teisalt naga ei teadnud kas see on hea või pigem halb.

Kuhu koer on maetud? Lastega kodus olevad vanemad kinnitasid kõik, et saada endale aega, rahu ja vaikust lastest pannakse YouTube mängima või õigemini saab laps mõne ekraani, kuid seal puudub vanema kontroll ja laps saab valida ise mida tahab vaadata. Kui küsisin, miks mitte mõni eesti keelne laste saade vôi multikas telekast, siis vastuseks sain, laps ei taha seda vaadata. Jah muidugi ei taha, sest seal on tegevus ehk liiga aeglane ning pole (loodetavasti) reklaame ning muid vilkuvaid ja sätendavaid reklaame, mis tekitavad huvi ja köidavad tähelepanu.

Ekraan on kõige odavam lapsehoidja. Vanemad räägivad, kuidas kodus ei jõua laste kõrvalt midagi teha. Pakkusin lahendusena välja, et teeme kodu vanematele ekraani vabaks ja seda nö vaba aega saaks koduste toimetuste tegemiseks ja planeerimiseks kasutada. Näiteks, hommikul tegele lapsega ja käia õues, enne välja minekut pane pesu pesema ning nõudepesumasin tööle jne. Ekraanides kaob ajataju ning ühel hetkel on süüa vaja teha ning kodune reaalsus kutsub kõva häälega (loe laps). Kindlasti ei ole tegemist lihtsa otsusega ning siin peavad olema lapsevanemad üksmeelel, muidu see ei toimi. Kui palju tunde päevas on laps ekraanis, et eesti keelt ei hakata rääkima? Ausalt jään ma selles osas vastuse võlgu. Kui vanemad mulle ütlesid, et paar tundi äkki, siis oli ka meid kes ütlesid, et päeva peale tule ilmselt selline 6-8 tundi. See viimane oli väga aus ülestunnistus nii minu kui ka pere jaoks. Selgus ka see, et lapsega väga ei räägita ja põhjus oli üldjuhul, et mida ma ikka temaga räägin?! Soovitasingi rääkidagi absoluutselt kõigest. Paned pesu pesema, kuni selleni välja mida aknast välja vaadates näete või milline on täna ilm.

Millal läheb raskeks?

Kui laps läheb lasteaeda või kooli ja peab suhtlema teistega. Enamusel lastest tänaseks on vaja suuremal vôi väiksemal määral logopeedi abi ja mitte seda kuna lapsel oleks midagi viga (tegemist ei ole erivajadusega vôi mõne muu tervisliku seisundiga lapsega) vaid lapsega ei ole suheldud ega õpetatud eesti keelt. Lasteaias nähakse kurja vaeva, et saada lapsed rääkima, kuid tuleb tunnistada, et on ka neid lastehoide, kus ollakse uhked selle üle, et YouTube-ist pannakse lastelaule ja samal ajal video on ekraanil lastele näha. Palju on ka neid lapsi, kelle puhul tuleb vanematel hakata käima teraapias kus õpetatakse vanemaid lapsega suhtlema ja mängima. Teine eraldi teema on see, et laps õpib keelt läbi mängu ja erinevate tegevuste, kuid selgub, et vanem isegi ei oska mängida, sest kasvas üles teleka ning arvuti ees.

Teraapiast (õpetatakse mängima, suhtlema) on kasu vaid sellisel juhul kui koju kaasa antud tegevusplaani järgi lapsega tegeletakse. Samas on probleem ju olemas kui vanemad lähevad lapsega teraapiasse, kuid istuvad telefonides ja terapeut peab meelde tuletama, et siin on aeg ekraanita olla.

Perekond ei pea ootama terapeudi poole pöördumist, et vähendada või kärpida laste ekraani aega. See peaks olema viimane abinõu, arvestades seansside ja terapeudilt õpitud tehnikate rakendamisega seotud ajakulu ja rahalist väljaminekut. Arvestama peaks ka võimaliku närvikulu ja pingega pereelus, mida kogu protsess võib endaga kaasa tuua.

Ekraanidest ja nende mõjust lastele on väga palju rääkida. Lähinädalatel teen postitusi sellest kuidas ekraanid mõjutavad käitumist, und ja toitumist. Kõigi teemade juurde lisa hulga näited oma igapäeva praktikast.