Kas ja mida öelda perele kui lahkunud on meie hulgast laps

Maailmas on üks hetk mil ei loe see kui rikas või vaene sa oled. See hetk kui su keha ja vaim keelduvad koostööst. Hetk mil soovid, et sind keegi näpistaks ja ütleks, et see oli halb uni ja kõik on tegelikult hästi.

Mitte keegi, mitte kunagi ei saa olla valmis oma lapse siit ilmast lahkumiseks, olgu selleks siis raseduse katkemine, terviserike, õnnetus või mõni muu põhjus. Iga lapsevanema õudusunenägu on jätta hüvasti hindamatu varaga siin ilmas - oma lapsega. Hakkata matuseid organiseerima ja tegeleda sellega kaasneva paberimajandusega on kui udus sumpamine kui keha ja vaim keelduvad juhtunut aktsepteerimast. Mida vanem on laps seda keerulisem on ka seletada teistele lastele lasteaias või koolis mis juhtunud on.

Kas pole mitte nii, et kui keegi paneb postituse sotsiaalmeediasse beebi ootuse uudisest, saab uudise teataja üle valatud õnnitluste ja sõnumitega, aga mis saab siis kui oodatud beebi lahkub meie hulgast, kui vanematel tuleb matuseid organiseerida, siis sellest me ei räägi. See on ju tabu.

Aga kuidas saaks toetada pere, mida saaks teha, mida öelda või mitte, kui lahkunud on laps?

Iga pere ja pereliige kogeb ning elab läbi oma kaotusvalu ja leina erinevalt. Siin tuleb mängu nii kultuuriline taust ja kombed, kuid on asju mida ei ole vaja kunagi öelda, kuid teadmatusest (ma tahaks nii mõelda) öeldakse ikkagi:

• Ma tean mida sa tunned, meie (koer) Jack suri eelmine nädal ja ma tean mida sa tunned! - ära mitte kunagi võrdle oma lemmiklooma kaotusvalu teise inimese lapse surmaga. Kindlasti oli lemmik sulle olulisel kohal, kuid võrdlus on kohatu või lausa julm.
  

• Ma tean mida sa tunned - isegi kui sa oled pidanud oma lapsega hüvasti jätma ei suuda sa tegelikult ettegi kujutada mida selline kaotus teise pere jaoks tähendab.
  

• Sa oled noor, saad veel lapsi - sa ei saa lapsi, sest juhul kui ühega midagi juhtub on sul varuks teine laps, tegemist ei ole perekonna varuosadega. (Jalgrattal on varuosad.)
  

• Aeg parandab kõik haavad, sa saad sellest üle, elu läheb edasi- see lein ja kurbus on midagi, mida ei saa niisama kahe sõnaga kirjeldada ja on neid kellele jõuab juhtunu kohale alles aastaid hiljem. Sa käid tööl, kohtud sõpradega ja teed igapäeva toimetusi, kuid keegi ei näe seda kui mitmel korral oled sa läinud koju ja nutnud peatäie, sest koorem mida kannad endaga kaasas iga päev vajab endast välja laskmist.
  

• Vaata kui hea, et sul on veel 3 last kellele pühenduda ja viivad su mõtted eemale sellest kaotusest - ainus mõte mida leinas vanem suudab mõelda, kas oleks olnud midagi mida ma oleksin saanud teha teisiti (hakkab kuude kui mitte aastate pikkune analüüs juhtnu pärast) on olukordi kus saadakse meditsiiniline diagnoos ja vastus on vanematele antud, kuid palju on ka neid, kes jäävadki ilma vastuseta kogu eluks. (See on väga piinarikas ja nii vaimselt kui füüsiliselt koormav kõigile osapooltele).
  

• Ehk oligi nii parem ja ta on nüüd paremas kohas, ainult keegi kõrgem teab miks nii parem oli - mitte ühegi lapse jaoks pole paremat kohta siin maailmas kui tema perega koos olla. Selline välja ütlemine jätab ütlejast mulje, et puudub empaatia võime.

Ülaltoodud on vaid väike osa nendest lausetest mida mitte öelda, kuid ikkagi öeldakse.

Tean juba, et tekkis küsimus, "Mida ma siis peaksin ütlema????"

Ole oma välja ütlemises väga lihtne ja ütlegi, et sul on väga kahju ning avaldad kaastunnet. Sellest täiesti piisab. Kui tegemist on pereliikme või väga lähedase inimesega, siis paku abi (juhul kui see on midagi mida soovid teha).

Täna, kui see postitus tuleb avalikuks ja sa loed seda, olen mina ühe väga lähedase sõbranna lapsega hüvasti jätmas.

Olles kriisi ja leinanõustaja on see selline hetk minu jaoks, kus tean mida peab tegema. Kui telefoniekraanile tuli sõnum, et mälestame…… haarasin telefoni ja ilma sõnumit lugemata helistasin sõbrannale. Avaldasin kaastunnet ja järgmiseks küsisin, kas on vaja abi matustega seoses või paberite ning muu asjaajamisega, samuti küsisin mis seis on rahaliselt ja ta saatis mulle ligi, kus soovijad saavad pere toetada. (Elades Londonis võib juhtuda, et arvestada tuleb põrmu transpordiga koduriiki). Mitte kõik pered ei pane infot sotsiaalmeediasse ja see on täiesti normaalne.

Kui lähed hüvasti jätma või matustele, siis uuri, kas riietuse värvi osas on erisoove ja ka seda kas tuua lilli või mitte (võib juhtuda, et lillede transport ühest riigist teise ei ole nii lihtne ja hoopis lisaülesanne perele).

Juhul kui pere on kaotanud lapse, kuid sa ei teadnud seda, siis nii ütlegi ja seda mõistetakse. Kindlasti ära ütle, et miks sa mulle midagi ei öelnud, ma arvasin, et oleme lähedased jne. See ei ole koht ja aeg draama jaoks.

Minu kõne lõppes tegelikult sellega, ütlesin, et olen olemas 24/7 kui soovib minu poole tulla või soovib, et teda külastan, sest vahel on vaja maailma asju arutada, avada pudel parimat champanjat (mis on hoitud millegi erilise sündmuse jaoks) just nüüd ja praegu. Sõbranna naeris selle peale ja ütles, et jah pole olukorda kus champanja oleks üleliigne.

Mulle tundus samuti õige kirjutada käsitsi kiri, mida pere saab lugeda just neile sobival hetkel.