Kuidas sündisid pildid Kadi ja Beebid tarbeks.

Olen alati olnud maksimalist ja nii sai ka pikalt kaalutud ja otsitud fotograafi kellega koostööst võiks sündida Kadi ja beebid lehele tarbeks fotod. Mõni aeg tagasi nägin ühe tuttava pulmapilte facebookis ja kirjutasin neid pildistanud fotograafile.

Peale pooleteise kuulist suhtlust jõudsime ühisele ideele fotograaf Anneli Leinemann-iga. Rääkisin oma ideest, et sooviks kenasid fotosid oma lehe tarbeks ja ilmselt võiks teha pilte koos massaažinukkudega.

Minu suurim mure oli see, et ma pole kunagi sedasi fotograafi juures käinud ja enesekindus kaamera ees null. Siis pakkus aga Anneli, et “kuule, sa minu kaksikuid ei tahaks?” Mul hakkas süda kiiremini lööma ja silmad hakkasid teisepool arvutiekraani kilama “Jah, muidugi tahan” oli minu kiire vastus. Töötades laste- ja peredega tean ma väga hästi, et üks asi on see, kui sa plaanid midagi ja paned paiks, teine asi on see mis siis tegelikult juhtub. Nii läks ka meil, et algselt kokku lepitud ajaks olid piigad tõbised ja taevaluugid oli lahti ning vihmal ei paistnud lõppu. Panime siis paika, et tulgu või boamadusid taevast, pildistamise teeme viienda septembri õhtul.

Kohe liikusid mõtted, et panen selga rohelise kleidi, õnneks oli mul nii palju ikka mõistust, et küsida Annelilt mis värvi riideid võiks kanda? Vastuseks sain, et ükskõik mis värvi ainult mitte rohelist, sest tegemist on välipildistamisega ja roheline peegeldab näkku ja muru on roheline… et kõik värvid peale rohelise sobivad.

Eestis käies on alati kuidagi kiire, siis ei jõudnud ei meiki ega soengut lasta teha. Hommikul pesin juuksed ja pealelõunal käisin juuksuris juukseotsi lõikamas. Saime Kadrioru pargis kokku ja see energia mis Annelist kiirgas oli meeletult mõnus, siiras ja soe. Ta pakkis oma kaamera lahti ning objektiiv oli nagu hakkas metsas loomi pildistama. Minul oli muidugi närv sees, süda lõi ikka väga kiirelt. Anneli meenutas oma olekult ja häälelt mulle Liisi Koiksonit, kes on minu jaoks väga sümpaatne ja tasakaalukas inimene.

Hakkasime pargis ring jalutama ja Anneli hakkas klõpsima pilte, et saada valgust paika (nii ta vähemalt ütles mulle). Vahepeal näitas kaamerast pilte ja mul oli nii hea meel, et kallistasin teda…. ta pani mind piltidel elama, kuigi ütles, et tema ei teinud midagi, et selline ma olengi.

Esimesed pildid sain juba kätte ja need on Kadi ja beebid profiilifoto ning kaanepilt. Kindlasti jagan siin ka ülejäänud pilte kui need saabuvad. Pisikesed kaksikud Nora ja Lenna, kes tavaliselt pidavat laskma pisarajoad- ja kisapaelad valla, leidsid hoopis, et minuga on päris lõbus ja oi oi kui palju mul oli juukseid mida krabada ja hambaid suus mille ehtsust kontrollida!

Suur aitähh Anneli ja sinu super toredale perele, kes kogu selle sügisese õhtu vastu pidasid!

Läksin pargist koju hinges meeletu õnnetunne, hoolimata külmast mis näpistas nina punaseks! https://www.facebook.com/Anneli.Leinemann.Photography