Nädalasest suusareisist kolmeks kuuks 24/7 hoidjaks.
28.06 täitus kaks nädalat kui olen tagasi Londonis, kuid kahjuks mitte kodus. Algul mõtlesin, et kirjutan kohe pikalt, et kuidas ikka oli elada täpselt 3 kuud kellegi teise pereelu 24/7. Tegelikult kirjutasingi valmis juba möödunud nädalavahetusel ja otsustasin oodata veel. Otsustasin seda mitte avaldada, sest esiteks on see meeletult pikk ja teiseks, kes see ikka viitsib lugeda.
Kes jägisid mul tegemisi märtsi keskpaigast, siis teavad, et olin broneeritud ühe pere poolt suusareisiks mis mõni tund enne lendu tühistati, sest Šveitsis alpid pandi kõik kinni. COVID-19 hakkas oma haardeid agresiivselt laiendama. Klient tegi kiire muudatuse ja puhkus sai uue asukoha väljaspool Londonit, kus perel on maamaja.
Olukord muutus riigis tundidega ning minu nädalast sai lõpuks kolm kuud ja seda lihtsalt seetõttu, et minu Londoni tööandja ei saanud pakkuda mulle nende juures elamisvõimalust ning mõlemad vanemad seadsid ennast sisse kodukontoris ja hakkasid jagama oma päevi kes millal laste eest hoolitseb (minu arvates said nad suurepäraselt hakkama, kuid kindlasti ei olnud see kerge, selles ma ei kahtle. Lapsed 5a ja 3a). Öö-perega läks halvemini, sest ema ei olnud kõige õnnelikum, et ma tagasi Londonisse ei läinud, kuid siinkohal polnud minul mitte midagi teha. Minu tööpiirkond Londonis on kõige suurema nakatumiste- ja surmade arvuga.
Pere kelle juures parasjagu olin vajas abi lastega 24/7, sest üks lastest on erivajadusega. Kohe kui tulid üleriigilised juhised ja kõigil kästi koju jääda, siis pere kellega pidin vaid nädala olema, pakkusid välja, et võiksin nendega jääda ning töötada 24/7 – ilma pikemalt mõtlemata võtsin pakkumise vastu. Tagantjärgi mõeldes oli see muidugi parim mis antud olukorras sai juhtuda, sest mina pole seda tüüpi, kes istuks lihtsalt kodus ja teeks mitte midagi (tegelikult seda poleks juhtunud, sest mul on alati midagi teha). Meie esimesel nädalal maamajas jäin väga haigeks ning järgnevad paar nädalat töötasin, kuid ma isegi ei tea kuidas?!?! Esimese nädala lõpus sain sõnumi oma londoni öö-perelt, et neid prantsusmaalt külastanud pereliigmel oli tuvastatud COVID-19. Kuna mind pole testitud, siis ei tea ma siiani mis haigus mind tabas, kuid sellest ei jäänud ka teised majas viibinud puutumata.
Eluks vajalik oli kaasas pisikese kohvriga ning sinna kuulusid nii mõned raamatud kui ka lõnga, et saaks kududa-heegeldada. Paraku pidime tõdema, et aastaeg hakkas muutuma ning mul oli hädasti vaja suviseid riidedi ja jalatseid. Nii saigi paika pandud plaan ja auto mulle tellitud 13.04 hommikuks. Kõigepealt tund aega sõitu minu koju, kus võtsin asjad mida järgnevate kuude jooksul vaja võik minna. Edasi läksin peres töötava lapsehoidja juurde kellel oli samuti vaba (24h hoolitsesid vanemad laste eest ise). Meie esimene plaan oli minna toidupoodi, see oli minul esimest korda peale kuud aega näha inimesi väljaspoolt maamaja ning poes polnud ma samuti käinud, sest kõik toodi koju kätte. Jah – mask ette ja poejärjekorda ootama, üks inimene iga kahe meetri tagant, poodi sisenedes puhastasid käed ja ostukäru.
Järgmisel hommikul sõitsime tagasi maamajja ja seda teadmata ajaks, minul oli kaasa pakitud veel lõnga ja raamatuid lisaks suvisele garderoobile.
Recent Posts
See AllSel aastal olen teinud enamjaolt koostöösid peredega kes otsivad hoidjat reisidele kaasa. Lapsi peredes on üks kuni neli ja vahel...
Eestis üheks kodukülastuste põhjuseks olid ekraanisõltlasest beebid ja väikelapsed või oleks õigem öelda nende vanemad. Pered, kes mind...
Comments